Värvikaunistuste taastamine

[reymo1995]

Siin foorumis on raudselt paar kasutajat, kes on taastanud jalgratatse ja sääreväristajate ning muude masinate värvikaunistusi. Seoses mitme katse ebaõnnestumisega(ükskord peaaegu õnnestus, aga siis läks suur osa põhivärvi kaotsi ) tahaks teada mõningaid nippe ja näpunäited, kuidas taastavad värvikaunistusi ''vanad tegijad'. Olen proovinud peenikese pintsliga ja värvikaunistustest väljajääva pinna mingil määral teibiga katmist, aga pole kasu kummastki.

[Kevin68]

Sa pead rohkem harjutama, Sinu numbrimärgi numbrid ei kuku ka kõigeparemini välja, osta endale hästi peenike pintsel ning suru võimalikult vähe peale, värvi võta ainult pintsli otsa mitte ära kasta tervet pintslit värvipurki.

[oldmoped]

Sinu numbrimärgi numbrid ei kuku ka kõigeparemini välja, osta endale hästi peenike pintsel ning suru võimalikult vähe peale

Numbrit on üldse kõige targem värvida hoopis rulliga.

[Kevin68]

Kas nii, et kõigepealt taust ära värvida ja rulliga lishalt üle tõmmata? On keegi nii teinud ja ehk pilte jagada?

[Soobel]

Ma ka kunagi mässasin teipide ja muu juraga, no ei saanud asja.

Viimane tõsisem värvikaunistamise ettevõtmine oli Pofabori triipude vedamine. Seal kasutasin sedasorti nippi, et tõmbasin niidi piki raamitoru pingule ja kinnitasin otstest teibiga ja siis hakkasin 00 kõige peenema pintsliga 1mm laia triipu vedama niidi kõrval. Nats ebaühtlased tulid, aga täiesti sirged.

Number on paras suur ja robustne käkk harjutamaks, kuda pintslit käes hoida ja palju värvi otsa peale võtta.

Harjutamine teeb meistriks.

[oldmoped]

Pinstliga triibutamise teooria järgi ei tohi pintsel olla liiga väikene. Tavaliste, poes müüdavate akvarellipinstlite viga on just see, et mida peenem pintsel, seda väiksemad on ka seal kasutatud karvad. Õige spetsiaalne triibupintsel on aga vastupidiselt võimalikult pikkade karvadega. Seda kahel põhjusel - et värvi jätkuks kogu triibu ühekorraga ärategemiseks ja teiseks see ja väga oluline asi, et pikk pintsel teeb sirgema joone. Nimelt kannab vastu raamitoru triipu vedeades vaid ju pintsli karvade ots - mida pikemad on karvad seda rohkem töötavad need vahepuhvrina ja leevendavad ära käe värinast tuleneva joone lainetamise.
Väikeste vanakooli nõksudena veel see, et tiip tuleb tõmmata ära ühe korraga ja hooga, mitte vaikselt jupikaupa nokitsedes - veljele tehakse triibud mitte pintslit liigutades vaid ratast ringi ajades. Sama tehakse ka porilauatriipudega - rakiseks kasutatkse näiteks kuhugi külge pandud jalagratta ratast - porilaud pannakse ratta peale ja ühe käega pintslit hoides liigutatkse ratast pöörates porilauda.


Olen sellest vist küll juba kirjutanud, aga ...
Ise olen mitteväga hea käsitöölisena kasutanud osadel asjadel ka tänapäevasemat lahendust - lõiganud lõikusplotteriga kleebiskilest sobiva laiuse ja sobivate vahedega triibushabloonid (või siis ornamendid, raamikirjad jne), nagu parajasti vaja. Katnud need siirdeteibiga vahede paigalejäämiseks paigaldamise ajal. Peale paigaldust eemaldanud siirdeteibi, tõmmandu vahelt pintsliga sobivat värvi triibud ära (shablooni eesmärk triipude puhul on põhiliselt sirge, õige asukohaga ja õigete vahedega joonte ettetekitamine ja samuti ka väga möödavärvimise välistamine) ja siis võimalikult ruttu eemaldanud shablooni, et ei jääks konkreetseid teravaid shabloonijälgi vaid triibuvärv saaks ääred ilusti kergelt ümaraks vajuda.

Numbri ja muude reljeefsete asjade puhul, nagu ma mainisin, on kõige mugavam ja paremat tulemust andev kas rullivariant, kui on vaja teise tooni saada kõrgemad kirjad - värvid kõvema shvammrulliga ühe liigutusega kergelt üle kogu numbri ja tehtud, või siis kaltsuvariant, kui vaja värvida näiteks augus olevad ornamendid - värvitakse ornament koos ümbritseva pinnaga ära ja lahustise kaltsuga tõmmatakse kähku ülemine pind puhtaks.

Vesipiltidega on tavaline tänapäevane lahendus - tuleb valmistada korrektsed failid, need tindiprinteriga või värvilaseriga trükkida spetsiaalsele kas, vastavalt vajdusele valge või läbipaistva aluskihiga vesipildipaberile (laseri ja tindi paberid on ka erinevad ja ei sobi omavahel vahetada), läbipaistva lakiga üle lakkida, välja lõigata ja paigaldada nagu tavalisi vesipilte ikka. Miinuseks see, et erinevalt siiditrüki tehnoloogiast ei saa kasutada kuld ja hõbe värve.

Vinüülkleebistega jalle imelihtne - tuleb teha korralik fail ja trükkida need spetsiaalse lahustibaasilisi värve kasutava ja uv-kuivatit omava tindiprinteriga vastavalt kas siis valgele või läbipaistvale kleebisele. Kui ei ole komboseade, mis kohe ka trükitud asja mööda etteantud kontuuri välja lõikab, siis need kas trükilõikuse juhtsilma omava lõikusplotteri või siis kasvõi kääridega välja lõigata ja omale sobivasse kohta kleepida.
Jällegi miinuseks see, et enamus masinate puhul ei saa kasutada kuld ega hõbevärve ja lisaks ka see, et kroomalusel klepsude vajaduse puhul tihti jamad selles, et kroomkleebis ei taha väga hästi värvi omal küljes kinni hoida.

Originaalis on muidugi kõik vesipildid ja kleebised trükitud siiditükis ja mitte cmyk neljavärvitrükis vaid konkreetsete spotvärvidega. Tihti kasutati kas kroom- või läbipaistva pinnaga alusmaterjali ja valgete pindade puhul on ka see valge värv sinna trükitud.
Kui ei ole just mingi imeharuldase või väga elitaarse asja taastamine, siis ühe eksemplari jaoks teha peotäis siidiraame ja trükkida iga värv eraldi, on väga kulukas ja aeganõudev teguviis.

Aga nagu juba eeskõneleja ütles, siis harjutamine teeb meistriks ja iga tehnoloogia kasutamine eeldab ikkagi päris palju harjutamist ja kogemusi, et lõpptulemusega saaks enamvähem rahule jääda.

[Sponsored content]