Minu esimene isiklik võrr

[totsent]

Kahjuks ei ole temast säilinud ühtegi pilti. Kahjuks. Ta sai mul olla ainult 1 aasta. Vahemikus kui 18 sain kuni Järgmise aasta Juulis vene kroonusse läksin.
Kui paljudele annab (andis) isiklik võrr mingi staatuse tunnuse või tehnilise vidina, mille kallal nokitseda ja mida lõputult tuunida, siis minu jaoks andis ta eelkõige tohutu vabaduse tunde. Sain minna nii kaugele kui julgesin sellega minna ja tulla millal iganes, sest olin just 18 saanud ja ise enda üle otsustamise õiguse omandanud. Teatud mööndustega muidugi, kuna pidin siiski arvestama mõningal määral teiste minuga koos elavate inimestega.
Nojah ja nii ma siis võtsin ette oma avastusretki. Üldiselt arvestasin nii et piisaks ühest paagitäiest, sest tollal oli bensujaamu väga hõredalt ning nende lahtioleku ajad ei sobinud tüüpiliselt minu sõitude ajaga. Kusagilt sain lõpuks ka ühe 10L kanistri ning selle abil sai avastusretki märgatavalt pikendada.
Seda vabaduse tunnet on raske kirjeldada. Võibolla keegi teine oskab seda paremini. Ning mingipärast on just võrriga läbisõidetud ja avastaud kohad kuidagi eriliselt väärtuslikud, kuhu ma ikka ja jälle tagasi "satun".

Aga see võrr ise oli üks imelik asi, vist ise kokku klopsitud kellegi poolt. Tal oli peal see ümmargune D-5 mootor. Süüdet ja segu oskasin ma reguleerida ning paar korda võtsin enese harimiseks ka mootori lahti. Nägi selline üpris ebaharilik ja veider välja juba tol ajal. So. siis 1987/1988. Aga mind huvitas põhiliselt just tema liikumisvõime, mitte niivõrd kiirendus, kiirus või äge välimus.
Tema saatus on mulle paraku teadmata, sest mingitel segastel asjaoludel läks ta minu sõjaväes olles kaduma. Ning sõjaväest tulles hankisin endale esimesel võimalusel sarnase vabaduseandja - 2käigulise Riga-22. Sõitsin temaga Hiiumaalt, kust ma ta sain, sihtpunkti - uude kodusse Tapale. Tee peal juhtus nii mõndagi. Alustuseks pidin juba Hiiumaal ta väikse remondi abil sõidukorda saama.
Teel uude koju juhtus aga nii, et 70km Tallinnast, enne Ristit kadus ketilukk ära. Kell oli 11:30 öösel. Lukku üles ei leia loomulikult, kellegi ukse taha ka koputama ei julge minna, et sõiduriist ajutiselt kindlasse kohta jätta ning Tallinna ka 70km, mis on ebareaalne jala maha käia ühe korraga. Ei osanud isegi mingit hirmu, masendust või midagi tunda. Hakkasin siis hääletama. Tol ajal oli teedel autosid üldse vähe, rääkimata siis veel öisest kellaajast. Sõitmas olid põhiliselt suured veokad. Lootsin, et mõni võtab ehk kasti. Aga ei peatunud üksiki kolmest või neljast veokast. Siis tuli Zhigull, puht naljapärast tõstsin käe üles. Ja kujutage ette, peatuski!!! juht kohe välja ja küsib abivalmilt et mis häda. Pikema jututa avati pagasnik, mu mopeed aeti sinna taguotsapidi sisse nii et esiratas lahtise kaane alt välja vaatas ning mind paluti lahkesti sisse istuda, kus enne mind juba 3 reisijat peal. Nii toodigi mind tunni ajaga otse mustamäele. Uskumatu lugu eksole. Siinkohal veelkord tagantjärgi tänud sellele rõõmsale ja abivalmis ent tundmatule zhigullijuhile. Nime ma paraku enam ei mäleta, kuid ta rääkis sellise huvitava, vist vene aktsendiga.
Tallinnast Tapale sõit algas samuti õhtusel ajal. Jaanipäeval 1991. Kusagil Aegviidu kandis korjasin peale 2 hääletanud neiut. Nad olid ilmselt veendunud, et ma ei vii neid ära. Nad arvasid, et teevad nalja. Aga tühjagi, näitasin kuidas nad peale saavad istuda ning nii me kolmekesi Nelijärveni saime. Sidurit tuli aga kõvasti pruukida. Aga muidu sai isegi teise käigu sisse. Kusagil seal kandis hakkas sumpa ära kukkuma. Ei seisnud kuidagi küljes ja kinni ka ei saanud keerata. Lasin tal siis lihtsalt olla. Päris koleda lörinaga liikus, aga mis teha. Üks hetk märkasin, et kuram, sumpa on üldse ära kukkunud. Keerasin otsa ringi ja proovisin teda leida, kuid võta näpust, keegi oli selle ilmselt juba pihta pannud, sest nii suur asi ei saa märkamatuks jääda. Ning sellest ajast peale on see aparaat sõitnud ilma sumpata.
Naabritel oli alati teada millal ja kust suunast ma tulin. Aga noh, tol ajal ei olnud see kellelegi probleemiks. Praegu ma kujutan ette, et kindlasti häiriksin kellegi unerahu, privaatust, linnulaulu ja ma ei tea mida veel, piisavalt igatahes, et politseile avaldus teha.
Selline väike memuaar.