Kuidas sai alguse minu hobi.

[kuivati]

Ma kogun siis vanu jalgrattaid. Mina jõudsin sellele teele, kus ma praegu olen, nii, et ma olen väiksest peale vene ratastega sõitnud. Asi algas nii, et kunagi ammu, kui olid veel Eestis rasked ajad(raha oli vähe jne), siis polnud isal raha, et mulle uut ratast osta. Aga maal oli mul jalgratast vaja. Esimene ratas, mis ma sain, oli skolnik. Sellest rattast on mul lihtsalt super head mälestused. Sellega sai igasuguseid hüppeid tehtud jne. See oli mul päris pikka aega kasutuses. Praegu ma selle asukohta kahjuks ei tea. Ilmselt on see prügimäel.
Teine ratas, oli mul mingi veneaegse ''sport'' ratta raami peal. Isa ise ehitas selle mulle kokku. Lenks oli tal sirgest torust tehtud. Rattad olid kokkupandava omad ja peal oli ka käiguvaheti. Ratas oli punast värvi ja porilaudu tal vist polnud. Sellega sai enamasti maal sõidetud ja vahetevahel ka linnas. Kahjuks juhtus selle rattaga aga nii, et lenkstangi kinni hoidev polt murdus pooleks ja ma ei saanud seda kuidagi korda. Peale seda jäi see ratas seisma. Kunagi hiljem sai ratas laiali lammutatud ja osad laiali jagatud. Tänu sellele on mul sellest jalgrattast rattad veel alles. Raam sai visatud üle tee kraavi. Veel paar aastat tagasi oli see raam seal kraavis aga nüüd seda enam seal pole.
Kolmas ratas oli mul mingi lääne oma juba. Aga sellest logust ma hetkel rääkima ei hakka. Praegu on see mu venna sõiduriist.
Peale punase ratta lagunemist oli mul vaja uut ratast. Siis ma põõrdusin jälle isa poole jalgrattasooviga. Seekord pani ta mulle kokku veneaegse kokkupandava. See oli vist peale viiendat klassi suvevaheaja alguses. Ma käisin tal koos kasuisaga Tallinnas järel. Kohe kui ma maale jõudsin, siis tahtsid teised selle rattaga sõita proovida. Siis juhtus nii, et esimene, kes ratast proovis tõmbas kohe üle ja tagumisel porikal murdus lõpust tükk ära. Peale seda võttis sõber ka ratta ja me läksime koos proovisõitu tegema. Siis juhtus aga nii, et vända kiil tuli lahti. Ja koju tagasi tuli jala tulla. Peale seda ratast hakkasid mind veneaegsed jalgrattad tõsiselt huvitama.

See ongi kõik. Edasi lähevad asjad väga kirjuks ma ei viitsi neid siia kirja panna. Vb kunagi hiljem.

[Kevin68]

Minul algas see kõik juba mitu aastat tagasi. Mulle on koguaeg meeldinud midagi ehitada ning ükspäev kui keldrisse läks siis märkasin seinal kahte "ereliukase" raami. Jupid olid pandud teise ruumi, nii ma paningi esimese ratta kokku. Teise ratta sain sõbra käest, tegu oli miskit Saljutiga ning kui õieti mäletan siis maksin tema eest 100 krooni. Mäletan veel seda, et rattal oli algul ees kolmeka ratas. Kolmas ratas oli mul paras leiutis, oli ka miskit Saljuti sarnast ning käisin temagi eest 100 krooni välja, koos selle rattaga ning veel paari teise rattaga lõime Käinas Vene Liiga. Kõik sodisid oma raamile valgendajaga Vene Liiga ning kärutasime Käina vahel niiviisi ringi. Mäletan, et aretasin sellele peale võrri sadula, teibiga panin taskulambi ette jms. Nüüdseks on need kõik masinad prügimäel, kusjuures kui meil kunagi oli klassiga mingisugune imelik ekskursioon prügimäele, siis leidsin ka oma "Vene liiga" masina ülesse.

Peale seda vist hakkasin juba oma esimest võrri kokku panema. Eesmärk oli panna võimalikult odavalt üks mootoriga sõiduk kokku, esmalt sain sõbralt tasuta Riga-13'ne raami. Mäletan, et lõpuks jäi bensiini paak ning rattad puudu ja kuna ma ehitasin seda keldris ilma ema teadmata, siis pidi ju ka ema seda ükspäev märkama. Ja nii see juhtuski, panin parajasti mootorit kokku kui ema keldrisse marssis, ütles, et homme olgu kadunud ja läks minema. Algul peitsin ta kuskile nurka ära, aga siis kadus ka tahe edasi ehitada ning läks juppidena müüki. Järgmisena sain ma Delta, muidugi ei teadnud jälle ema, et selle ostan. Me olime just parajasti venna ning emaga Soome laevas ning siis tahtsin seal automaadis mängida, siis näitas mu vend kuidas duubeldada ning järsku jooksiski automaadist välja natukene üle 700 krooni. Nii kui kajutisse jõudsime oli minu esimene lause emale : "Ma ostan Delta." Ema seda muidugi ei uskunud. Järgmine päev, kui juba kodus olin siis oligi selle Delta omaniku juurde minek ning saigi kaubaks tehtud. See oli ka üks esimesi sõite mootorsõidukiga, maja ette jõudes olin nii pabinas, et kui sõbrale helistasin ning teda Deltat vaatama kutsusin, siis ütlesin et mul vist telefon kadunud. ( ise rääkisin telefoniga ) Peale seda kui jäin politseile vahele kadus ka tuju sellega edasi sõitmast ning läks müüki seegi. Järgmisena sai ostetud Riga-13, seda masinat jahtisin umbes 3 kuud, enne kui kaubaks läks. Lõpuks sain 300 krooniga ostetud. Algul ta muidugi ei sõitnud, kett polnud peal, tähik puudus ning sidur ei tõõtanud ( oli koguaeg peal ). Peale nädalajast putitamist sain ta esimest korda käima peale paari tunnist jamamist, kell oli juba umbes kaksteist ning kõik tahtsid koju minna. Läksid teised siis juba ees ära ja üks sõber tuli minuga kaasa, ma aga ei saanud rahu ja tahtsin ühe korra veel proovida. Gaas oli esiharki toru keskelt läbi ja sellepärast ka peal ning siis see juhtuski, masin läks turtsatades käima ning sõitis 50 meetrit omal ratastel, ilma omanikuta muidugi. Siis tuli ette kiviäär ning sellele kaasnes kerge õhulend. Ajasin siis masina püsti jälle, endal muidugi jube halb tunne. ( esituli oli puruks, porilauad ning hark kõverad ) Hommikul tõin ta jälle välja, natukene haamriga klopsimist ning sõit võis jätkuda. Kahjuks müüsin ka tema maha. Peale seda masinat ostsin Riga-11 raamil oleva Druzba ning peale seda mini mopeedi raamil oleva Uraali, kumbagi ma kunagi käima ei saanud ning müüsin nad maha. Praeguseks on mingil imekombel too Riga-11'ne ning Uraali mootor taaskord minu kätte jõudnud ning ootavad kokkupanemist. Siis sai vahepeal ostetud Verhoivna raamil Minsk, 600 krooni eest. Temast mingit orginaal püssi poleks lootuski saada olnud, oli rohkem põllul peenestamise pill, praeguseks on müüdud ning edaspidi ehitab seda Kauri.

Ja siis tuli see, mida ma need kõik aastad oodanud olin. Töökorras võrr, praktiliselt ühegi veata! Välja käisin 700 krooni. Augustis sõitsin temaga praktiliselt igapäev üksinda hommikuti ringi, hommikuti just seepärast, sest oli kartus jääda politseile vahele ning hommikul neid eriti siinkandis ei liigu. Sügisel lammutasin masina täiesti pulkadeks, värvisin üle, kleepisin Motokuuri kleepsu porilauale, siis käisin Rauapoes, ostsin kõik uued mutrid, poldid ja seibid ning ladusin jälle kokku. Peale kokkupanemist oli miskipärast läinud lenkstang kõveraks. Sõitma minnes läks ka tagupiduri tross katki ning siis ta jäigi keldrisse seisma. Siis rääkis sõber, et üks mees pakkus talle kaks aastat tagasi tasuta võrri, aga ruumipuuduse tõttu jäi see tal toomata. Mina siis kohe sellel mehel ukse taga ning küsisin kas võrr alles. Siis oligi kohe keldrisse minek, algul ei paistnud seal peale kastide, puulaudade ja rohkese penoplasti hunniku midagi olevat. Peale natukest aega kaevamist tuligi masin lagedale. Mootor oli maha kisutud ning seda kohe ülesse ei leidnud ( nüüdseks leitud ja vedeleb mul keldris ). Kuna tegu oli Riga-5'ga, siis tahtsin teda eluhinna eest taastama hakata. Esmalt tahtsin võtta ajutiseks Riga-11'telt mootori, kuniks orginaal D5 mootri leian. Aga jah, mõtteks see jäigi, järgmine päev läks Riga-11 osadena sõbra kätte, kokkuleppega et kunagi müün mootori ka talle. Rattad, porilauad ning sadula jätsin endale. Riga-5'e sain lõppudelõpuks käima ning paar sõitu ka ära tehtud. Aga siis tekkis mootorisse säde ning süüde läks koguaeg paigast. Siis postitasin Ladaklubisse, et ostan endale Zigulid. Kuidagimoodi läks Kristeriga amfis jutt mossele ning mainis, et selline isend tal seisab vanemate kodus Hiiumaal. Ütles, et aega laupäevani ( parajasti oli neljapäev ), et viia mosse ära ja tuua Riga-5 asemele. Otsus tuli raskelt, muidu ju kaup hea, võrr auto vastu.. aga võrri ei tahtnud kuidagi vahetada. Lõpuks läks siiski vahetuseks ning läks ka tema minema. Unustasin mainida, et vahepeal oli mul võrri mootoriga jalgratas ( eesmärk oli saavutada orginaal muldvalu D4 ) kuid tagumise hammasrattaid ei leidunud jäi ka see seisma ning lõpuks läks ratas Reymole ning mootor koos ülejäänud kraamiga Riga-5'ga kaasa. Peale seda, polnud keldris enam ühtegi vanatehnika eset välja arvatud mõned poolikud võrri karburaatorid. Siis mainis mulle ema, et vanavanaema majas seisab pööningu vundamendi küljes nööridega vana jalgratas. Saigi kohe järgi mindud, värv oli väga hästi säilinud, väljaarvatud porilaudadel. Kojujõudes vahetasin kohe, lohvid, kummid , vändad ning paari päeva pärast värvisin porilauad üle. See on mul siiani alles ning on paar korda kuus kasutusel.

Sai nüüd üpris pikk jutt, aga loodan, et jõudsite läbi lugeda. Kindlasti on masinaid, mida siit jutust välja jätsin.

Kevin.

[canyondrift]

Ei te kohe kustkohast alustadagi...
Jalgrattasõitu hakkasin ma õppima esimest korda viie aastaselt naabritüdruku rattaga millel polnud pidureid, lihtsalt vändad käisid ka koguaeg ringi. Sõitsin oma sissesõiduteed edasi tagasi kuni tasakaalu kätte sain. Seda mäletan ka veel tollest ajast, et naabriplika rattal olid täis kummist rehvid all. Sõidu õppisin ma kiirelt selgeks ja siis tekkis juba himu enda oma jalgratta järele. Toodigi mulle kokkupandav selline kulla värvi mis oli igati korralik, sellega sain sõita väga pikka aega ja tavaline sõidukoht oli üks tänav, sest kaugemale mind ei lubatud. Sai see ratas ka omale üks kord lõpu ja müüsime ta kohalikele poistele kes elavad samas tänavas ja nende käes muutus see kokukas suht kiirelt räbalaks. Mina sain omale selle asemele Väimelast toodud trikiratta raami baasil ehitatud jalgratta. Sellel oli beež värv ja trikiratta leistang koos tugevate väntadega. Ainuke probleem mis ilmnes oli ainult vahevärk mis koguaeg lahti kippus tulema ja selle tagajärjel jooksis mul kett maha. Seda parandasime tuttava juures lihtsalt sellele poldile väikese keevituse täpi juurde laskmisega. Pidas mis pidas kuni lõpuks raskelt käima hakkas ja siis tõime uue vahevärgi suurte kuulidega ja puha. Vana vahevärk oli nii läbi, et osa kuule oli kadunud ja enamus olid pooleks. Trikikaga nagu ma seda kutsusin sai sõidetud ratastest kõige rohkem, sellega sai nii valu kui ka rõõmu nähtud, sellega alustasin hüppamisega ja proovisin ka tagarattal sõitu mis kohe üldse välja ei tulnud. Selle hüppamisega meenub, et ma suutsin sellel rattal esitelje kõveraks painutada oma hüppamistega. Jäi seegi ratas mulle väikseks ja aeg oli see maha müüa, rändas samade poiste kätte 250,-'ga kelle kätte me ka kokuka müüsime. Pärastine olukord oli kohe teada mis seal juhtuma hakkab, rattast saadi jagu mõne kuuga. Senikaua kui mul midagi käepärast polnud sõitsin ringi sinise kokkupandavaga, see oli juba mingi teise maa oma, kõik esituli ja tagatuli ja korraliik pakiraam olemas, ratas missugune mõtlesin ma. Sellel lõhkes tagumine rehv üks kord linna peale minnes, aga see parandati topeltmantilga. Siis pakkus kasuisa mulle oma vana võidukat millega tööl sai käidud, sinist värvi veel ja hästi hoitud, korralikud veljed all ja uus kett koss hammakatega. Mina sellega sõita ei saanud, kuna esime sõit lõppes küllili asendis kodus muru peal sest mul ei küündinud jalad maha. Sõitsin ma selle sinisega siis edasi kuni kasuisa selle sama TIGER'i mis sai kunagi ammu vahetatud kahe soome kelgu vastu. Ratas oli korda tehtud ja kõik töötas ja mina sain ta siis endale. Sõidan ma sellega siiamaani. Vahepeal tahtsin omale trikiratast, aga siis tuli aru pähe, et mis ma temaga ikka teen... Sõidan natuke aega, käin paar korda käpla ja siis jääb ta nurka seisma, sest raam on väike ja sõita on suhteliselt ebamugav.

Mopeedi haigus...
Sai see alguse poisikesena sõba võrre ja masinaid uurimas käimisega. Sõbral oli võrr ja sõitis koguaeg majast mööda kui seda putitas. Ma sain ka ühe korra sõbra võrriga sõita, koha pealt ma minema ei saanud, ainult tõukama pidi mind ja mopeediga oli sama lugu, sidurit ma siis veel ei jaganud. Kuid üks päev tekkis omal ka selline isu, et nüüd ostan võrri ja hakkasin siit külapealt seda masinat kokku ajama. Sain ühele diilile vaikselt otsa, aga kui ma emale mainisin, et tahan võrri osta siis sain ma seal igasuguseid nägusid ja vastuväiteid ning jäigi see diil tegemata. Võrr mida ma muidu ostma oleks läinud, see oli ka suht räbal ja ei näinud sugugi parem välja kui minu võrr eelmise omaniku käes. Läks natukene aega mööda kuni sain vist 12 ja siis toodigi mulle punane võrr, tore oli küll masinat näha ja mõtlesin, et nüüd kohe teen korda ja hakkan sõitma, aga ema luges sõna peale, et enne 14 ei lähe kuskile... Tükk aega olin kuri, aga see läks ka üle. Võrri isu oli pea seest kadunud kui koolis sai nn."võrrigäng"'i alustatud ja ma mõtlesin, et teen ka siis oma masna korda. Olin siis alla 14 ikka, aga ega ema seda ei mäletanud mida ütles. Korda tegemine algas mul omas kodus kus ma sidurile trossi tegin mis siiamaani peab ja siis tõukasin ma võrri sõbra poole kes aidata lubas. Seal me pusisime masinat käima ikka päris tükk aega, aga tulutult. Põhimine viga oli süütesüsteem mis oli ka tol hetkel asendatud traktori käivitusmootori magnedoga. Meil juba pead tühjad, kõike proovinud ja masin ainult turtsub, kuisjuures esimest tõukamist ma veel mäletan väga hästi kui meil summutaja alt pooleks läks. Nimelt oli summuti ette saanud mingi kummist jurakas, ilmselt mingi asja tihendamiseks summutaja sees ja see blokkeris gaaside välja tulemist. Kui oli piisavalt tõugatud käis lihtsalt üks hea pauk ja summutaja oligi pooleks. Parandasime seda nagu noored kuked ikka vasaraga. Lõpuks saime sõbra suure venna abil masina käima, viga oli nimelt selles, et magnedo küljes hammasratas liikus koguaeg ja muutis süütenurka. Keevitasime asja kinni ja töötas. Töötas küll, aga ei liikunud, tolleks päevaks sai villand ja sõitsin kuidagi koju, pool teed jalaga tagant tõugates. Järgmine päev jälle kihk sees ja masin vaja korda saada, tõukasin masina teise sõbra poole kellega süüte paika sättisime ja karpa paika timmisime. Rõõmu jätkus kauaks ajaks kuni mul üks magnedo läbi kärvas vee tõttu. Noh, egas midagi panime uue magnedo peale ja jälle sõitu. Mind hakkas häirima minu pooleks lendanud summuti ja hakkasin uut otsima, sain ma uue sõbralt mingi IZ'i oma millele keevitasime võrri vindi pea otsa. See summutaja siiamaani all. Kunagi suvel värvisin ma masinat, sai küll natukene kehvasti, aga eks järgmine kord teen paremini. Elektrisüsteemiga ei olnud ma rahul ja aretasin järjest uut kui jõudsin oma aretisteni.

Viimane jutt sai küll minu võrri eluloost, aga eks see ka esimene masin olnud ja mind hästi teeninud.

[urmet48]

Minu esimene jalgratas oli skolnik: Maru aparaat. Tädipojaga koos veel ehitasime. Aasta oli siis 1988. Ilmselt enamus siinseid foorumlasi polnud veel sündinudki Esimese võrri sain 9. sünnipäevaks 1992 aastal. Lootusetu aparaat oli. Ei saanudki teda kunagi käima. Edasi juba tulid siklid ja autod. Võrride ja moppide juurde tulin tagasi nostalgiast ja eelmine aasta hakkasin neid kokku ostma-koguma. Pole mõtet pikalt veeretada seda juttu. Muidu tuleb lugejatel uni peale

[Sponsored content]